Kristiina Laurits MEIE IGAPÄEVANE LEIB kuldne

See on klassikaline 20. sajandi lugu. Sõbranna juures nägin juhuslikult tema vanaema ehtekarpi. Enamikul ehetest - prossidel ja kõrvarõngastel - polnud enam kive. Ühest kuldprossist oli järele jäänud vaid pooled kividest. Mis oli juhtunud nendega? Selgus, et nende pere oli Eestisse emigreerunud pärast 1917. aasta revolutsiooni Venemaa Petrogradist (praegu Peterburi). Nad olid aadliperekond, kes nagu paljud teised haritud inimesed tol ajal olid bolševike võimu ohvrid. Töö leidmine ja siia elama asumine oli keeruline, sest Eesti Vabariik oli veel väga noor. Ainus võimalus oli vahetada kallid esemed igapäevaste asjade vastu. Ja peamine, mida nad kulla ja väärismetalli vastu said, oli toit ja ka leib.

Sellistes rasketes olukordades muutuvad väärtused. Leib on võrdne kullaga, miski pole odav ega kallis. Oluline on ellujäämisinstinkt.

Selle leivaehete kontseptsioon põhineb enamasti suurepärastel jutustustel nagu usk, lootus ja kannatused.

Ehtematerjalid on liim ja akrüülvaiguga töödeldud must Eesti rukkileib ning oksüdeeritud teras. Leib on niiskus- ja hallituskindel.

Prossidel on 3 versiooni: kuldlehega kaetud leib, hõbedase lehega kaetud leib ja naturaalne variant. 

Vasakpoolne: 8,5 x 3 cm