Lauri Koppel
ARS küsib, kunstnik vastab
IDEED JA KOGEMUS
Oma ideid olen saanud tarbegraafikast, kommertstrükistest, vigastest mööda trükitud raamatutest, unenägudest. Unenäod on must vesi, millesse visatud idee saab tagasi süütuse, seega kütkestavuse, kütkestavuse millisena ma kunsti näha soovin. Unenägudest nähtu kasutamise kõrval võtan mõnikord kätte ja püüan teha midagi eesti graafikas seni mitte tehtut, näiteks lolli järjekindlusega joonistada pliiatsiga lahti ja trükkida 15-20 värviga oma nõukogude modernistlike suvila fotode seeriast pilte. Ma tahan kokkuvõtteks teha ilusaid pilte.
Minu eeskujud on Lapin, Okas, Meel ja Rajangu. Ma pean Eesti arhitektidest sügavalt lugu (eelmainitud Lapin ja Okas ongi graafikat lisana praktiseerivad arhitektid). Suurim kunsti elamus on mulle Soansi Kohtla-Järve kooli nägemine ja Habermanni Siidisuka asum selle kõrval.
Inimeseks olemist ja üldisemalt kunstist olen ma õppinud oma lahkunud õpetajalt Harri Leppänenilt.
PRAKTIKA JA TEOSTUS
Sain päranduseks Harri Leppänenilt graafikakoja ofset trükipressiga. Graafikakoja kõrvalt võtsin pandeemia ajal täiskohaga töö suures trükikojas trükimeistrina, öövahetustega ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Ma mõtlen graafikas läbi kogemuste, kui kommertsiaalsuse ja propagandana. Maalikunst on midagi täiesti teistsugust, mul on sügav lugupidamine maalikunsti vastu. Arvan, et graafika tegelikku potentsiaali ja iva pole veel tegelikult leitudki. Graafikas on püssirohtu meeletutes kogustes salves aga kui vaatad rahvusvahelisi katalooge vaatab sulle sealt vastu sama tuim jura mis 40 aastat tagasi. Olen meistrina trükkinud sitta: peldikupoti puhastusvahendite etikette ja olen trükkinud parimate Eesti ja Soome kunstnike töid ilusate kodude seintele. Tualettidest elutubadeni, selles samas majas. Graafika haarab endaga kaasa kogu industrialiseerimise ja propaganda, kogu poliitika, ajaloo. No eks ma püüan siis nende aspektidega oma kunstniku praktikas tegeleda. Natukene. Senimaani olen trükkinud peamiselt ofseti tehnikas, mulle väga meeldib ka inoollõige.
SOOV JA SÕNUM
Ma ei pea ennast erakordseks kunstnikuks. Mu huvid on laiali, tegelen natukene kõigega, eraldivõetuna mitte ühegagi nendest eriti silmapaistvalt. Arvan, et mind on üldiselt andega õnnistatud, aga olen laisk. Aga ma olen kindel, et mul on olemas maitse.
Muidu aga on mul soov vastu hakata keskpärasuse kasvavale impeeriumile. Keskpärasus tungib peale absoluutselt kõikjalt. Enam ei ole pildis visionääre, nagu meil olid Lapin, Meel, Okas jne, kui keegi selline peaks tulema, siis ta marginaliseeritakse kiiresti. Ja hullud 90ndad on ka möödas. Kasvavate sissetulekutega kasvab tarbijate enesekindlus, särav lolluse päike valgustab hommikuse kastese rukkipõllu viljapäid. Kujutavas kunstis maad võtva infantiivsuse eesmärk on elimineerida oma kliendis viimnegi alaväärsuse tunne. Kunstnikud jooksevad tormi Karjase saiale, korteritele Kalamajas. Kuraatorid ja kunstnikud on enamasti esimese Eesti artefaktid, kes räägivad lugusid oma elitaarsematest tarbimisharjumustest. Mu süda on lihtsate inimeste poole, kunstnikke ma tõsiselt ei võta. Ennast seetõttu ka mitte. Minu töö on siinkohal teha ilusaid pilte, maitsekaid, ilusaid pilte.
Lauri Koppel (s 1986) on visuaalkunstnik, kes kasutab oma töödes enamasti graafika, foto ja installatiivseid vahendeid. Tema looming flirdib tarbegraafika ja illustratsiooni ajalooga. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna magistriõppe 2012. aastal. Lauri Koppel on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja ofset litograafia töökoja „Ubu Noir“ liige.
