Mart Vainre
ARS küsib, kunstnik vastab
IDEED JA KOGEMUS
Mind paelub inimese roll ajastul, kui delegeerime digikeskkondadele järjest suurema osa oma kontaktidest välismaailmaga. Tajun vahel ekraanireaalsuse unustusest füüsilisse maailma hüpates, et nö IRL (in-real-life) kogemused on juba niivõrd harvaesinevad, et mõjuvad eksootiliselt. Tunnen, et olen põlvkonnast, kes on sündinud piiritletud analoogmaailma, mille kõrvale on elu jooksul kasvanud hoomamatu digiuniversum ja nüüd proovin neid teineteisega põimida.
PRAKTIKA JA TEOSTUS
Mu maalid koosnevad ehtsast ja jäljendatud värvist. Kombineerin inimlikke žeste nende masinlike ja digimuundatud koopiatega. Kasutan vahetuid ja tooreid väljendusviise, nagu nt ekspressiivne värvikäsitlus, mida sämpeldan pilditöötluse, 3D mudeldamise ja muude säärase high-tech pildiloome vahenditega.
Mu praegune nö leivanumber, kuidas oma visuaale genereerin, on masina loodud visuaalide jäljendamine maalikunsti vahenditega, mis nõuab palju aega ja füüsilist käsitööd. Maalimine on minu jaoks sümboolne meetod, millega saan talletada inimese liikumist, tähelepanu ja tunnetuse muutumist ajas. Maale ei saa vaid välja mõelda vaid neid peab tegema ning sellega kaasnev kohalolutunnetus on minu jaoks äärmiselt väärtuslik.
SOOV JA SÕNUM
Soovin näidata, et kuigi füüsilised ja virtuaalsed keskkonnad võivad olla juba eristamatud, siis need mõjuvad inimesele isemoodi. Tihti kahtlen, kas virtuaalmaailm imiteerib füüsilist või elame juba vastupidises tendentsis ning inimesed jäljendavad masinlikkust. Kunstnikuna proovin seda ülekandemehhanismi tabada.
Lahe, kui mu tööd toimiksid kui tasakaaluliikurid, millega füüsilise ja virtuaalse vahelisel noateral proovida kuidagi püsti jääda. Ja miks mitte hooga sõita nii, et ei peagi pooli valima.
Mart Vainre (s 1988) on Eesti Kunstiakadeemias õppinud (maalikunst BA 2011, uusmeedia MA 2014) kunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on näitustel osalenud alates 2009. aastast ning praeguseks on tal Eestis olnud seitse isiknäitust ning Vainre on osalenud ka mitmetel maalikunsti piiridega mängivatel grupinäitustel nagu “Muutuv maalikunst” (Kumu, 2010) ja “Võimatu minna, kindlasti minna” (Tallinna Kunstihoone, 2014).
